Kiriku tutvustus
Kose kiriku ehitamise kohta puuduvad täpsed andmed (s.o. väljakutse ajaloolastele!). Mõningate kroonika viidete põhjal võib oletada, et Kose kirik on ehitatud varsti pärast Tallinna linna asutamist 1230. aastate ümber. Igatahes on Kose kihelkonda mainitud Taani hindamisraamatus (“Liber Census Daniae” 13.saj.). 1931. aastal tähistati Kose kiriku 700. aastapäeva, aga millistele andmetele siis toetuti me paraku ei tea, kuid sellest lähtuvalt oleme võtnud aasta 1231 Kose kiriku sünniaastaks.
Nagu keskaja kirikuile tavaks, on Kose kirik ehitatud (loomulikult ida-lääne suunalise) kindluskirikuna, mis sõja ajal pidi varju pakkuma ümbruskonna rahvale. Sellele viitavad paksud kivimüürid, laskeavad tornis ja kamina-ase kiriku eeskojas.
15. saj. lisati hoone idakülge nelinurkne võlvitud kooriruum ja läänekülge astmeline ukseportaal. Mõlemad sarnanevad Pirita kloostri teatud fragmentidega sedavõrd, et siin võib mängus olla ühe ja sama ehitusmeistri käsi. Kooriruumi eraldab pikihoonest ainulaadselt kitsas võidukaar. Algselt langes siia valgus kolmest küljest, mis veelgi rõhutas altari pühadust, kuna muu kirikuosa oli tunduvalt pimedam. Praegu on avatud kaks akent – lõuna ja põhjapoolne, ent idapoolne aken on arvatavasti 18.saj. (siis kui kirik sai praeguse altari), kinni müüritud. Kooriruumi iga akna all on näha nišid, kus paiknesid katoliku ajal vaimulike istepingid. Altar oli sel ajal kooriruumi keskel. Katoliku ajast on säilinud pihikapi koht põhjapoolses seinas koorirõdu all ja pühapildi orv.
Kiriku vahekäigu all paiknevad katakombid (maa-alused matmispaigad), mis tänapäeval on kinni müüritud. Teame, et sissepääs katakombidesse viib altari ees paikneva hauaplaadi alt. Räägitakse, et katakombidest olevat viinud käik kabelisse ja julgema pärimuse kohaselt koguni Kose-Uuemõisa.
Algselt on kogu kirikulagi kaetud ristvõlvidega, mis on praegu säilinud ainult kooriruumis. 1560 a. hävis Kose kirik osaliselt, kuid müürid jäid püsti. Rootsi ajal hakati kirikut taastama ja ehitati ta siis juba üles luterliku kirikuna.Kiriku sisustusest on kõige vanem 1639a. pärit hilisrenessanssi stiilis kantsel (T. Heintze). Koos kantsliga ehitatud altar hävines Põhjasõja ajal. Praegune, hilisbarokkaltar pärineb 1774.-st aastast. Tuhmide värvidega, puulaudadele maalitud, kuid oma lihtsuses võluv altarimaal taasavastati 1980-te aastate lõpus. Seni oli selle peal baltisaksa kunstniku K. S. Waltheri maal “Kristus ristil” (1855), mis on praegu kiriku põhisaali seinal. Leerisaalis on maal “Ristiltvõtmine”. Selle Carl T. Neffi järgi maalinud 1859a. O. Zoege v. Manteuffel.
Orel pärineb aastast 1890 ja on Gustav Normanni valmistatud. Nii altar, kantsel, kirikupingid kui ka orel ei ole kogu aeg olnud sellist tumepruuni värvi nagu praegu. Sellise ilme said nad arvatavasti 1930-31 a. tehtud põhjaliku remondi käigus. Enne seda on kogu sisustus olnud heledates värvitoonides ja kirju, mitte ühevärviline.
1856-58a. lammutati koori põhjaküljel olnud käärkamber ja asendati suurema leerisaaliga. Seda juurdeehitust hakati nimetama uueks kirikuks, sest kui kirikus oli rohkem rahvast, olid suured uksed avatud ja leerisaal oli nagu kiriku põikhoone. Esimese vabariigi ajal ehitati uue kiriku uksed kinni ja nõukogude aja algul, kui pastoraat ja leerimaja koguduselt ära võeti, jaotati see vaheseintega koguduse abiruumideks.
Kiriku torni kuju on samuti mitmeid kordi muutunud. Kõigepealt oli see ümar viilutorn, mille ümber ehitatiti 15.saj lõpupoolel ehitati kogukas neljatahuline torn. 1873a. kõrgendati torni kahe korruse võrra ja kaeti neogooti telkkiivriga. Torniga seondub kaks omapära Kose kiriku juures: 1) torn on kaetud laastukatusega ja 2) torni tippu ehivad muna, kukk ja rist – neid kolme sümbolit kohtab harva kõiki üksteise otsas. Iseloomulikud on ka kummalgi pool lääneportaali seina sisse müüritud rõngasristid.
Kuulsatest suguvõsadest, kes Kose kirikuga seotud, võiks mainida kahte nime, kellest esimene – meresõitja ja maadeavastaja Otto von Kotzebue (tema nimeline laht on Alaska läänerannikul) on maetud kirikuaeda ja teise – kirjamees ja estofiil krahv Peter von Mannteuffel’i hauaplaat kirjaga: “Kui silmal kustub siit-maailma eha, surm siis viib meid taeva ilu näha” on kiriku altariruumis. Kotzebue’dele kuulus ka 1940. aastani suur kabel, mis paikneb kiriku ees. Hiljem kinkis perekond selle hoone kirikule.Nagu üks vana hoone ikka, vajab ka Kose kirik koos juurdekuuluva aia ja kahe kabeliga pidevalt häid inimesi, kes tema eest hoolt kannaksid. Viimased suuremad remonditööd leidsid aset 2003. a., mil tõrvati torni laastukatust ja lubjati kiriku seinu. Aastatel 2010-2013 renoveeriti Euroopa Liidu vahendite toetusel kiriku 19.saj. juurdeehitis muuseum-arhiiv-raamatukoguks.2014 aasta lõpul tehti algust kirikuaia põhjapoolse piirdemüüri renoveerimisega, mille käigus taastati ka 1961 aastal suletud värav.Koguduse õpetaja Mare Palgi nimetas pastoraadi ja kiriku vahelise värava oma kitsuse ja samas vajalikkuse tõttu Nõelasilma väravaks. Kahjuks ei jõudnud tema oma silmad seda väravat ära oodata.